Parkimine maksab liiga vähe!

Kujutage ette olukorda, et tuled ratta või bussiga tööle ja kontorihoone omanik maksab sulle selle eest igal hommikul viis eurot peo peale. 110 eurot iga kuu puhtalt kätte. Mille eest? No lihtsalt selle pärast, et tulid tema pinna peale tööd tegema. Tundub lõbus ja pisut veider mõte. Ometigi täpselt niimoodi juhtub siis, kui tuled tööle oma autoga. Jah, kõlab uskumatult, aga parkimine on tugevalt subsideeritud tegevus. Kui muidu autoga seotud tooteid ja teenuseid, näiteks kütust, saad osta põhimõttel omahind pluss müüja marginaal pluss maksud ja aktsiisid, siis parkimist saad enamjaolt poole hinnaga. Kuidas nii? On see hea?

Parkimine on alati kulu. Ühe parkimiskoha tarbeks on vaja 30 kuni 40 ruutmeetrit maad või ehitusalast pinda. Maad tasuta ei jagata, Tallinnas maksab ehitusõigusega maa keskmiselt 500 eurot ruutmeeter. Parklakoht lageda taeva all ajutisel platsil maksab selle näitliku arvestuse kohaselt 15 tuhat eurot. Kui asetada see 15 tuhat tavapärasesse investeeringu tasuvusvalemisse ja lisada siia halduskulud, maamaks ja kõige peale käibemaks, saame ühe parkimiskoha igakuiseks hinnaks kliendile ümmarguse 200 eurot. Kui sellele maale ehitada parkimismaja, maksab maapealse parkimiskoha ehitus vähemalt 15 tuhat eurot ja kui minna maa alla, esitab ehitaja vähemalt 30 tuhande euro suuruse arve iga parkimiskoha eest. Võtmed kätte parkimiskoha omahind Tallinnas on vahemikus 20 – 40 tuhat eurot. Mujal Eestis ehk 5 tuhat eurot vähem, kuna maa on odavam. Et seda investeeringut teenindada, maksta panagalaenud ja investoritele lubatud tootlust, peab iga parkimiskoht teenima vähemalt 200-400 eurot kuus. Katma peab veel ka jooksvad haldus ja kommunaalkulud, elekter, küte, koristus jne. Külma maja puhul lisab see iga parkimiskoha kulule umbes 20 eurot ja sooja maja puhul 30 eurot lisaks. Ilma, et ükski auto veel parklasse oleks jõudnud, maksab iga parkimiskoht omanikule 220 kuni 430 eurot kuus. Ärikinnisvara omanikud sellist koha tootlust tihtipeale ei saavuta. Peamiseks põhjuseks on kõhklus kliendiootuste ees, kardetakse, et rentnik ei tule, kui ta ei saa soovitud hulka soodsa hinnaga reserveeritud parkimiskohti. Tulemuseks halvimal juhul see, et kõik parkimiskohad on omahinnast poole odavamalt välja antud, külastajatele kohti ei jagu ja samal ajal on parklas pidevalt üle 20% kohtadest vabad. Klassikaline ebaefektiivsuse lõks parkimises. 200 kohaline parkimismaja võib tekitada aastas mitmesaja tuhande euro nähtamatu puudujäägi, mis tuleb katta marginali ja muude tulude arvelt. See ei ole hea.

Foto: Sergei Zjuganov

Autode arv kasvab, ehitushinnad kallinevad – vana pill läheb lõhki. Vaatamata erinevatele katsetustele inimesi autodest ühistransporti suunata, autode arv ja kasutus kahjuks siiski kasvab, iga aastaga 5%. Selle tempoga on meil neljateistkümne aasta pärast kahekordne arv autosid! Siin ei päästa ka elektriautod. Kohtreostust on ehk vähem, aga ruumi ja ressursi kasutuse mõttes ei oma tähtsust, kas kasti ja nelja ratast veab diisel või elektrimootor. Samal ajal kallineb ehitushind, tühjalt seisev ja väärtustamata maa, mida lihtsalt parklatena kasutada, kaob ära. On selge, et tänane ebaefektiivne viis autosid ja ruumi kasutada pole jätkusuutlik. Olude sunnil muutuvad nii mõtteviis kui inimeste harjumused. See juhtub vääramatult. Seepärast võiks juba täna lahti lasta vanadest krampidest, loobuda autokasutuse subsideerimisest ning hakata parkimist õiglaselt hinnastama. Samm sammult liikuma suunas, kus parkimise hind katab parkimiskoha tegeliku kulu. Esialgu võib see kõlada autokasutajatele traumeerivalt, aga lõppkokkuvõttes võib kallim parkimise hind aidata inimesi ümber mõtestama oma käitumismustreid ja harjumusi ning päeva lõpuks ka raha säästma. Kui auto seisab iga päev kallis kesklinna parklas, siis oluliselt soodsam võibolla proovida ühistransporti, sõidujagamise teenust või lühirenti, kombineerida eri liikumisviiside vahel, kilomeeter tervislikult jala käia. Või kui isikliku autota ei saa, siis hoopis enda auto päevaseks ajaks lühirenti anda ja selle asemel, et parkimise eest maksta, hoopis teenida. Oluline on aru saada, et keskkonna ja rahakoti vaatest on kahjulikud asjad, mida ei kasutata. Seisev auto on mõttetu kulu ja tühi või odavalt müüdud parkimiskoht on mõttetu kulu.

Foto: Sergei Zjuganov

Autod peavad rohkem sõitma ja vähem parkima. Kõlab esmapilgul paradoksaalselt, aga mida rohkem autod sõidavad, seda vähem on neid vaja ja seda vähem on vaja ka kalleid parkimiskohti. Nii autode kui parkimiskohtade ristkasutus on lahendus mitmele tänasele probleemile. Ärikinnisavara omaniku vaatest on palju kasulikum, kui parklas on vähem püsiparkijaid, inimesi kes hommikul oma autoga tööle tulevad, päeva ühe koha peal pargivad ja õhtul lahkuvad. Kasulikum on rotatsioon lühiajalistest parkimistest, kus parkimised koosnevad külastajate parkimistest ja lühirendis olevate autode parkimisest. Tööandjale ja töötajale on rahaliselt kasulikum anda töötajatele igakuiselt 100 eurot taksoraha, selle asemel et maksta kinni igakuist parkimist. Ka hooneomanik võiks saja parkimiskoha asemel koostöös mõne teenuseosutajaga pakkuda hoopis kümmet lühirendi autot. Sellisel moel majandades saab oluliselt vähemate parkimiskohtadega teeninda suuremat hulka inimesi ja parkimiskoha tootlus on oluliselt kõrgem, vastavuses tema tegeliku kuluga. Sama vääramatult, nagu ruumi defitsiit, tulevad keskkonnanõuded ettevõtete tegevusele. Peagi on enda keskkonnajalajälje mõõtmine suurematele ettevõtetele kohustuslik ning sellest sõltuvad äritegevuse finantseerimistingimused. Autode kasutamine ja parkimiskohtade rajamine on olulise negatiivse keskkonnamõjuga tegevus. Kui seda õnnestub eelpool kirjeldatu abil vähendada, võib see olla üllatavalt pikk samm näiteks süsinikuneutraalsuse poole, mida paljud suuremad ettevõtted endale täna eesmärgiks seavad.

Mõistlikult hinnastatud parkimine ei peleta ühtegi inimest. Maaomanikel ja kaupmeestel on tihti põhjendamatult suur hirm parkimistasude ees. Tehtud uuringute ja ka kogemuse põhjal võib julgelt öelda, et mõistlik parkimise hind ühtegi külastajat ei peleta. Ega keegi ju parkima parkimise pärast ei tule, vaid mingit teenust tarbima või elamust saama. Kui teenus või keskkond pole piisavalt atraktiivne, siis tasuta parkimisega inimest kohale ei meelita. Ja vastupidi, head restoranid ja päikeseloojang Tallinna Noblessneris või kenad rannad kaugel Peipsi ääres Alutaguse vallas, toovad inimesed kohale vaatamata sellele, et parkimine on tasuline.

Parkimise korraldamine kui psühholoogiline kommunikatsiooniprojekt. 
Parkimise korraldamist võib esmapilgul pidada tehniliseks ülesandeks, mida saab lahendada tõkkepuude, numbrituvastuskaamerate ja erinevate mobiilirakendustega. Kõik võimalikud tehnilised lahendused on turul vabalt saadaval. Pakkumised uudsetest lahendustest võivad olla ahvatlevad, tegelikkuses eelistab suurem osa kliente lihtsaid ja harjumuspäraseid lahendusi. Tehnilistest küsimustest keerukam ülesanne on koostada äriliselt tasakaalustatud ning jätkusuutlik kontseptsioon, mis on kasulik nii kinnisvara omanikule kui tema rentnikele ja külastajatele. Leida mudel, kus omanik ei pea oma varale peale maksma ja tema kliendid peavad parkimistingimusi ja korraldust mõistlikuks ning põhjendatuks.

EuroPark lähtub parkimise korraldamisel põhimõttest ''Parkida on lihtne'', mis tähendab:

• muretut ja mugavat parkimiskorraldust;
• kergesti hallatavaid innovatiivseid parkimislahendusi;
• optimaalset parkimiskorraldust muutuvates olukordades;
• parkimisega seotud informatsiooni lihtsat arusaadavust läbi märgistuse ja klienditeeninduse;
• sujuvat liikluskorraldust ja parkimiskohtade tagamist parkla külastajatele;
• positiivseid emotsioone teenuse kasutamisest.

Tule ja räägime! Küsimine on tasuta, aga küsimata jätmine võib osutuda oluliseks kuluks.

 Meie kontaktid leiad SIIT.